— Tervitused! Mina olen KRISTEL,
selle kodulehe ja hErilastepeasa looja.
Kas keegi armastab herilasi?
Herilased on olemas. Neil on oma roll ökosüsteemis.
Neid sallitakse teatud piirini. Parimal juhul aetakse nad minema. Või püsitakse liikumatult. Oodatakse, et nad ise ära läheks. Teatakse, et herilastepesa ei maksa surkima minna.
HErilastepesa minu hinges on juba ammu. Mõned ehk sünnivad sellega.
Millal ma esimest korda hErilastepesa punuma hakkasin?
Vist tookord, kui olin 7-aastane ja valisin enda sõbraks Juku. Väikese omaealise valge peaga poisi. Ta oli selline “niru” ja abitu. Hoidsin teda oma hoidva pilgu all. Kutsusin ta oma sünnipäevale.
Mida on mul teistele jagada?
Mõnikord vaatan siiani maailma läbi lapse silmade.
Kogemusi
Olen olnud düsleksik ja düsgraafik ehk lugemisraskusega õpilane.
Olen teinud lõputut tööd, et sellest üle saada. Teen seda siiani. Ja jään tegema elu lõpuni, kui jätkan lugude loomise ja kirjutamisega.
Koolitusi ja näidistunde
Räägin kõnearenduse ja lugema õpetamise teemadel. Pakun praktilisi teadmisi vanematele, lasteaiaõpetajatele ja ka algklasside õpetajatele.
Viin läbi näidistunde lastega.
Räägin lastega teemal haige laps rühmas.
Lugusid ja lihtsat lugemist
Juba väikese lapsena jagasin oma lugusid. Need tulevad minu seest. Õhtuti tuli vara magama minna. Et igav ei oleks ma rääkisin. Väikevennale ja ka iseendale, ikka häälega. Suurest vennast Šašast ja väikesest Mišast.
Imelik laps, ütles vanaisa. Istub potil ja räägib, iseendaga.
Imelik tüdruk, ütles vanaema. Istub kodus ja kirjutab.
Millistest lugudest saavad lapsed päriselt aru?
Milliseid lugusid nad lugeda tahavad?
Viimast võime oletada või lastelt endilt küsida.
Nõustamist ja tuge
Kõnelused lapsevanemaga ehk minu arvamus teemal:
Keeleõppe arendamise osakond
Eesti Keele Instituut